E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus, mida ta
mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada.
Õigust öelda -- ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head asja ei
lähenda. Mu süda valutab sees. Siiamaani elasime me rikkumata rahus, nüüd hakkab vägivald
ja kurjus ka meie majasse tungima. Vaene Priidu! Ja selle noore rüütli põlevad silmad! . . . Oh
Viiluke, ma kardan, et meie loodetud õnnest midagi ei saa.»
Sepp võttis kurvastatud neiu oma käte vahele,
168
surus teda tugevasti vastu rinda ja ütles julge häälega:
«Ära mine araks, Maieke! Nii kaua kui minu käsivars sinu üle valvab, ei pea sa vägivalda
kartma. Aga tead sa. kes see . . . häbemata noor rüütel oli?»
«Ta nimetas komtuuri enese onuks.» , «Oh sina koeranahk!» vihastas sepp. «See on siis
noorem G o s w i n He rike , komtuuri vennapoeg ning Puidu mõisa noorsand. Vaata
võrukaela! Isa surma peal haige, aga poeg käib ilusaid tüdrukuid noolimas