E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
tõmbas ta mõlema käed oma kahte pihku ja ütles kurvalt:
«Siin ei või te võidelda, kõikide inimeste silma ees. Lähme aeda!»
Mindi aeda. Pehme liivane kõht tihedate vaa-rikapõõsaste vahel valiti võitlusepaigaks ja
vaenlased seadsid end kibeda rusikavõitluse nõuga teineteise vastu. Aga enne kui võitlus
algas, katsus väike lepitaja veel kord heaga asja ajada.
Vastaste käsi soojalt surudes palus ta mahedasti ning magusasti:
«Pai poisid, mul on nutt varaks, -- miks te mind nii kurvastate? («Pai poisid» tundsid ühe
kolmandiku oma vihast kaduvat.) Pai võõras poiss, mu vend on nii hea, nii armas, ainult täna
veidi, üsna veidi äkiline. Tõesti, ta on hea vend, nja ei taha kedagi muud vennaks. (Oodo
naeratas ilma tahtmata.) Pai vend, minu võõras sõber on ka hea ja armas. (Jaanus naeratas
ilma
tahtmata.) Teist mõlemast saavad head sõbrad (poisid luurasid altkulmu, aga mitte enam nii
annaabi.ee 
