Esimest korda hakkasin sellele mõtlema, kui põhikoolis alustasime ajaloo õppimist, siis tabasin ennast küll unistamas vaid ühest asjast - oleks vaid eesti rahva minevik olnud vähem kannatusterohke. Ma lugesin, kuidas piiskop Albert asutas 1201. aastal Riia linna, millest sai peamine tugipunkt Baltimaade vägivaldsel ristiusustamisel. Elasin kaasa, et see linn oleks jäänud asutamata! Ma lugesin Madisepäeva lahingust, Saarema langemisest 1227. aasta jaanuaris ning kurvastasin veelgi rohkem, ise mõeldes, miks just nii? Ma lugesin Jüriöö ülestõusust ja kohkusin tõsiselt kui reeturlikult tapeti neli eestlaste juhti Paides. Mingi aeg ma juba leppisin Eesti lõputuna näiva okupatsiooniga. 17.sajandil näis Altmargi vaherahuga isegi midagi rõõmustavat juhtuvat - Eesti läks natukenegi leebema Rootsi võimu alla. Mul on raske kirjeldada oma tollast hingeängistust, kui pärast Põhjasõda
sakslased, kuid oma-nike rolli võtavad, otsekui ohvrit tuues, oma peale juudid. Ega siis ilmaasjata juudid ise ole alati tunnistanud, et nende asi pole mitte teenida, vaid ainult "välja maksta" ja, lisaks sellele, valdab enamus neist paljusid keeli. Sel minu nooruseajal ma mõtlesin sageli miks ma ei sündinud sada aastat varem. Ah! ma võisin ju sündida, no ütleme, vähemalt vabastussõdade epohhil, kui inimene, ka mitte "tegelev asjaga", juba iseenesest midagi maksis. Nii ma kurvastasin sageli oma, nagu mulle näis, hilise ilmumise tõttu maailma ja nägin teenimatut saatuselööki selles, et ma ei saagi kogu elu jooksul elada keset "vaikust ja korda". Nagu näete, olin ma juba noorelt "patsifist" ja kõik kat- sed kasvatada mind patsifismi vaimus läksid tühja. Nagu laine, valas mind lootusega üle Buuri sõda. Hommikust õhtuni neelasin ma ajalehti, jälgides kõiki telegramme ja aruandeid ja ma olin õnnelik
annaabi.ee 
