EKA I Essee - Surm eesti kirjanduses
Surm ja sellega
kokku puutumine mõjub inimestele väga individuaalselt. Näiteks Lilli Suburgi teoses ,,Liina"
oli peategelane Liina ülimalt kurb, kui tema lapsepõlve parim sõbranna Aurora lapseeas suri.
Liina oli kurb, sest ta oli Auroraga väga lähedane. Aurora leinamine kestis kaua ja minulgi oli
seda väga kurb lugeda. Loo tegigi eriti kurvaks asjaolu, et surija oli alles laps. Vastandina
võib tuua Juhan Liivi jutustuse ,,Vari", kus poisike Villu ei kurvastanudki eriti oma emaks
peetud Madli, kes oli tegelikult tema vanaema, surma üle, sest ta oli ise alles noor ja ta ei
4
saanud täpselt aru, mida surm ja suremine tähendab. Surm aga tabas neid kõiki ühtviisi, nii
mõisniku tütart Aurorat kui lihtsat vaest talunaist Madlit.
Eduard Vilde novell ,,Musta mantliga mees" aga meenutab meile mingil määral inimelu
annaabi.ee 
