MINA SUHTLEJANA
Ma teen
vahet oma tunnetel ja rääkija tunnetel. Mis on aga minus nii erilist on see, et ma ei samasta
neid tundeid kunagi. Ma panen end küll teise olukorda, kuid oma tundeid seejuures välja ei
näita. Ma peegeldan juba lapsest saati tundeid teisele inimesele tagasi, samal ajal öeldes, et
teine tunneks end turvaliselt „ma mõistan sind“, „ma saan aru“, „Ole rahulik, ma aitan sind,
lahendame koos olukorra“, „sa ju tead, ma alati aitan“ jne. Tavaliselt ma teist mure kurtjat
lihtsalt kuulan, ning kui oskan midagi öelda, siis ütlen ja aitan nii kuis oskan. Ma süvenen
tavaliselt muresse mida mulle räägitakse parasjagu, ja kui murekurtja soovib minu nõuannet,
siis selle ta ka saab. Ma ise ei pane küll tähele, kuid mulle on öeldud, et ükskõik kellele teisele
nad ka ei pöörduks, nad ei ole nii head nõuannet andnud kui mina. Kui ma aga kuulamisel ei
saanud teisest poolest siis küsin üle täpsustavaid küsimusi, et kas ma sain õigesti aru, et nii oli