Keskaja ja vararenessansi kirjandus
proosateostes. Täiuslikumal kujul on säilinud 13. sajandil loodus 'Laul minu Cidist'.
Rüütlikirjandus
12- 13. sajandil saavutas õitsengu rüütlikirjandus, mis oli kitsalt seisuslik. Seltskondlikustunud
rüütliseisust ei saadnud enam rahuldada sangarilalulude karm mehisus, vaid tekkis nõue uuelaadse,
kultuuritasemelt kõrgemale eluviisile vastavama kirjanduse järele. Rüütlikirjanduse printsiibiks pole
ainult kanelaslikkus, vaid samal määral taotleb see ka esteetilist ideaali. Tekib kurtaasne kirjandus,
mille kõrgemad saavutused kuuluvad lüürika ja romaani valdkonda. Seniste traditsioonide kohaselt
lüürikat lauldakse ja muusika saatel, eepikat aga loetakse. Luuletajate- laulikute ühiskondlik seisund
tõuseb. Nende seas on ka kõrgemast seisusest inimesi. Rüütlikirjandus kasutab valitud, tavalisest
kõnekeelest erinevat sõnastust ja meetrikas rakendatakse kunstlikke vorme. Luulet iseloomustab
mängelv virtuoossus. Ning maneerlikkus