Vene kirjanikud
Need
inimesed peavad inimese õnne põhieelduseks sotsiaalsete probleemide lahendamist, leiavad, et
inimesel on õigus ülekohtust ühiskonda vägivaldselt ümber korraldada, ning satuvad seetõttu vastuollu
rahvaomase eetikaga, mis seostab õnne vabatahtliku eneseohverduse ja kannatliku meelega.
Rahvusliku iseloomu põhilaadiks on Dostojevski järgi omamoodi maksimalism vajadus minna lõpuni,
viimse piirini nii oma kurjusetungis kui ka oma headusepüüdluses.
Dostojevski näeb oma ülesannet selles, et kuulutada esimeste ideede õigsust ja nende tulevast
vältimatut võitu ning teiste väärtust ja neid ootavat krahhi.
Tema romaanide kangelased vaidlevad lõputult igapäevase kurjuse vasu võitlemise mooduste üle ja
eistavad teravalt poleemilisi, üksteisele vastukäivaid konseptsioone, kuid autor ise ei ütle meile omalt
poolt peaaegu mitte kunagi, kus on tõde ja valgus, kus aga pimedus ja eksitus