Ükski variant ei ole kooskõlas jumalate tegeliku loomusega. Seega on ekslik seostada jumalaid meie maailmaga. Järeldused: 1. Üks lahendustest on, et Jumal ei ole üdini hea. Headus ja kurjus on kõigest miski, mida inimesed tajuvad kui kasulik ja kahjulik iseendale. Jumal aga ei pruugi olla inimeste moraalistandarititega, seega ei saa öelda, et jumal oleks hea või halb... 2. Teine teooria pakub, et me mõistame asju kurjusena, kuna me ei suuda mõista Jumala tegelikku plaani, et see ei jõua meile kohale, kuna Jumal ei ole meiega samal tasemel. Nt kui ema viib lapse arsti juurde vaktsineerimisele. 3. Kurjust iseenesest ei eksisteeri, on olemas ainult headuse puudumine. See on sarnane külm vs soe, valgus vs pimedus 4. Kurjus ja headus on omavahel komplemetaarsed ning moodustavad terviku. Üks ei saa eksisteerida teiseta
ülekohut, esile kutsuda häbi ja kahetsust. Seda lepitus- või tasumisteooriat nimetatakse ka absoluutseks karistusteooriaks. Clive Lewis väidab, et igasugune karistus muutub ebaõiglaseks, kui sellest eemaldada ärateenimise ja kättetasumise idee. Kättemaksuhimus endas sisaldub õiglusetuum, täpsemalt selle nõudmises, et kurja inimest ei tohi jätta täielikku rahulollu oma kurjuse üle ning seda peab laskma talle paista sellisena, nagu ta õigesti paistab teistele inimestele - kurjusena. Relatiivsetest karistusteooriatest tuleks kõigepealt nimetada k i n d l u s t u s t e o o r i a t, mille järgi peetakse kõige olulisemaks teha õigusrikkuja ühiskonnale kahjutuks, võttes temalt vabaduse, teatud puhkudel isegi elu. See sünnib eeskätt ühiskonna huvides, mitte karistatava isiku huvides. Koolis võiks sellest teooriast rääkida sellistel juhtudel, kui keegi heidetakse koolist välja, pannakse teistest eraldi istuma jms.
annaabi.ee 
