Kuradi mitu nägu
Neile aga, kes kurjuse on ära tundnud, olgu nad siis serblaste
või albaanlaste poolel, pole siin mingit probleemi. Halvad on küll igas mõttes halvad, kuid mitte
halvad valetajad. Halbadel on nii valed jutud kui ka valed joonistused, nende põhiline vale on, et
nad nimetavad meid, kes me iseenesestmõistetavalt oleme head, halbadeks.
Kurjade jaoks on siis head otsekui peeglid - nad vaatavad küll meie, heade poole, kuid tunnevad
millegipärast ilmeksimatult iseendid ära. See, peegel, ongi kurjemast kurjema, Kuradi põhiline
atribuut. Varajased gnostikud pidasid peeglit ja fallost parajaks paariks - mõlemad paljundavad
inimesi, pikendades nii kannatuste inimketti.
Fallos ongi Kuradi teine atribuut. Kristlikud psühholoogid Augustinusest Loyolani on tema pärast
pead murdnud. Küsimus ei ole mitte selle atribuudi saatanlikus kujus, vaid tema imelikus
isepäisuses. Tema tõuseb siis, kui tema tahab, mitte kui inimene tahab. Ja loojub samuti
vastutahtmist