Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
Jungi puhul lisab huvitava momendi just empiiriline pagas.Töötanud aastaid psühhiaatrina, nägi
ta paljude inimeste meeleseisundit, mida kuidagi ei saanud pidada heaks, kuna see tegi neile
vaeva ning võimatuks enese eluga iseseisvalt toimetuleku. Ka hilisem karjäär psühholoogilise
nõustajana seisnes tihti inimese aitamises võitluses isikut vaevavate sisemiste ,,deemonitega".
Erinevalt ,,kabinetiteoloogidest", kes on püüdnud moodsa aja vaimus kurjaprobleemist pigem
vaikida, ei saanud ta eitada reaalsuse olemasolu, mida tuli liigitada ,,kurjaks", kuna see
põhjustas inimestele kannatusi ja valu, viies neid vahel kuni enesetapuni välja. Sellele nähtusele
tuli leida koht.
,,Kui ma häirin tõsiste teoloogide meelerahu, siis ma palun vabandust. Kuid ma tõesti ei saa
aru, miks nende uni peaks minu omast parem olema. Neil pole sellist eelisõigust, et kaitsta end
maailma tugevate tuulte eest ning ebamugavad asjad iseeneste hooleks jätta