A.dumas Kolm musketäri terve raamat
aeglasi ja korrapäraseid samme. Varsti ilmus koridori hämaruses nähtavale inimkuju ja
meile juba tuttav noor leitnant seisatas uksel, oodates korraldusi.
«Astuge sisse, mu armas John,» ütles lord Winter, «ja sulgege uks.»
Noor ohvitser tuli tuppa.
«Nüüd vaadake seda naist,» ütles parun. «Ta on noor, ta on ilus, tal on kõik maailma
võlud. Aga ta on koletis, kes kahekümne viie aastasena on korda saatnud nii palju
524
kuritegusjd, nagu te võite lugeda terve aasta kohta meie kohtu arhiivides. Tema hääl
kõneleb tema kasuks, tema jju on lõks tema ohvritele. Kuid peab tunnistama, oma võlad
tasub ta oma kehaga. Ta püüab teid võrgutada ja võib-olla püüab ta teid koguni tappa. Ma
päästsin teid viletsusest, Felton, ma lasksin teile anda leitnandi auastme, ma päästsin teie
elu, te teate, mis puhul. Ma pole üksnes teie kaitsja, vaid ka sõber. Ma pole üksnes teie
heategija, vaid ka isa