Just see erakordselt tugev ja aastakümneid kestnud ühine lootus iseloomustab pagulaseestlaste globaalset kogukonda kõige elavamalt. Lootus oli otsekui kütus välisvõitluse, täiendkoolide, laulupidude ja kõige kiuste eesti keele säilitamise teel. Nõukogude Eesti elule keskenduv näituse osa jaguneb kaheks. Esmalt käsitletakse nõukogude korra kehtestumist ühes indiviidi ees seisnud ideoloogiliste valikutega. Teine suurem teema on nõukogude inimese argipäev koos selle kultuuriliste kurioosumite ning nähtustega. Selles osas meeldis mulle väga tavapärane köök, neet taburetid ja isegi gaasi balloon oli nurgas. Lemmikuks sai veeautomaat, mäletan isegi seda siirupi vett, mis maksis kui ma ei eksi 3 kopikat ja seda sai iga kaupluse juurest. Vabamus oli võimalik sealt vett juua. Väga mõnus! „Taastamine“, 1980ndatel kogunesid tuhanded eestimaalased, eestlased ja venelased tänavatele, koosolekusaalides ja köögilaudade taha, et arutada, kuidas tervet Nõukogude Liitu haaranud
seeläbi rohkem Riia linna mõju alla sattuda.98 Kuna tolliliitu planeeritud kujul ellu ei viidud, siis jäid ka selle võimalikud mõjud vaid spekulatsioonideks. Ühelt poolt kaitses tollipiir muidugi kohalike tootjaid ja kauplejaid lätlaste konkurentsi eest, kuid võttis samas ära võimaluse oma toodete ja teenuste pakkumiseks Lätimaal. Lisaks tekitasid tollimaksud sekeldusi tavareisijatele ja üle piiri käivatele kohalikele ostlejatele. Kõrgetest tollimaksudest tulenenud kurioosumite kohta Valga piiril võib leida teateid ajakirjandusest. Üks Lätist läbi Valga Tartu sõitnud ülikooli õppejõud oli teele kaasa võtnud vähe suurema koguse õunu. Valga piiril selgus, et selle eest tuleb maksta 4401 marka tollimaksu, mis õunte väärtuse mitmekümnekordselt ületas. Reisija muidugi loobus õuntest ning need konfiskeeriti ja pandi oksjonile. Ka oksjonil ei õnnestunud õuntest tollimaksu katva hinna eest lahti saada ning õunad hävitati.99