1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reiman pooldas täiskarskust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda. Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelevalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsesside ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Villem Reimani vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes Villem Reimanile armuandmisega. 1896 ostis grupp eesti tegelasi (Villem Reiman,Oskar Kallas ja Heinrich Koppel- uueks toimetajaks kutsuti Jaan Tõnisson ) Villem Reimani algatusel K.A. Hermannilt "Postimehe"(vältimaks lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte), millest Jaan
Teie Majesteet on ainult head kuulnud, nimelt härra Athose. Nad vedasid teda avalikult läbi tänavate ning heitsid ta For-1'Évêque'i, -- ja seda kõike käsu põhjal, mida mulle keelduti näitamast.» «Athos,» sõnas kuningas masinlikult. «Jah, tunnen seda nime tõepoolest.» «Nagu Teie Majesteet mäletab,» ütles härra de Tréville, «on Athos seesama musketär, kes õnnetuseks raskesti haavas härra de Cahusaci kurikuulsal duellil, millest te teadlik olete. -- Muuseas, monseigneur,» jätkas Tréville kardinali poole pöördudes, «eks ole, härra de Cahusac on täiesti paranenud?» «Tänan,» vastas kardinal vihast huulde hammustades. «Niisiis, Athos oli külastanud oma sõpra, noort bearn-last, kadetti des Essarts'i kaardiväekompaniist, kes parajasti oli kodunt ära,» jätkas de Tréville. «Vaevalt jõudis ta aga sõbra juures istet võtta ja raamatu lahti lüüa, et lugedes sõpra oodata, kui terve parv
annaabi.ee 
