Õiguse sotsioloogia
teraapiaprotseduure. Tekkinud pitseriga võib ka ise põhjendada oma käitumist ja neutraliseerida oma tegusid, väites näiteks, et
,,ma olen ju joodik".
Kolmandaks, igapäevased sotsiaalse kontrolli süsteemid tekitavad just nagu automaatselt ühiskonda teatud hälbivusastmeid.
Siin lähenebki märgistusteoreetiline suundumus hälbivuse funktsionaalsele seletusele.
Selle peale võiks küsida, et kas hälbivust ja kuridegevust ei oleks üldse, kui mingit märgistamist ei toimuks. On ju kurjategijaid,
keda pole kunagi tabatud ja seega ka märgistatud. Seepärast tehakse vahet primaarse ja sekundaarse hälbivuse vahel. Siin
tuleb vahet teha primaarse ja sekundaarse hälbivuse vahel. Esimesele kriminaalsele teole (primaarne) järgneb märgistus, mis
viib kuritegeliku käitumise jätkamiseni ja karjäärini (sekundaarne). Peale indiviidide võib märgistada ka inimkollektiive.