Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
tegemisel saarlastega 1241. aastal.
Pärismaalaste haritud maatükid pidid neile päriseks kuuluma päritavate ehk päriskohtade nime
all (haereditates); siia kuulusid ka nende mesipuud, ühiste heinamaade ja ühiste metsade
tarvitamise õigus (välja arvatud endised pühad hiied), kalapüügiõigus, kus selleks võimalus ja
seni õigus olnud (välja arvatud endised pühad veekogud); v. U. B. 248; II, 625; VI, 2760.
Rahulepingus kurelastega 1267. a. on määrus, et iga kurelane, asudes maatükile, mil puudub
(omanik ja) pärija (oli ju ka veel rohkesti harimata maad), saab selle koha põliseks omanikuks.
Ainult päriskohad ilma seadusliku pärijata (pärimisõiguse kohta v. U. B. 405 § 8 ) lähevad
maaisanda kätte. Ka teatava raske kuriteo pärast võib maaisand pärimisõiguse oma kätte saada;
nii avaldasid Saaremaa vanemad lepingus 1255 nõusolekut määrusele, et kui keegi oma sugulase
annaabi.ee 
