Iidsete aegade lood 1
päevavalgust koopas Dikte mäel. Miski oleks neile nagu öelnud, et tema käed on
need, mis vabastavad maailma ahelaist.
Nümfid ja metsade drüaadid hellitasid vastsündinud jumalat erilise õrnusega.
Nad panid lapsukese kuldsesse hälli ja äiutasid ta hellalt magama. Ja kui ta ärkas,
kummardusid nad hälli kohale ning laulsid kauneid laule.
Karta tuli ainult üht et Kronos võib kuulda lapse nuttu. Seepärast alati, kui
pisike nutma hakkas, lõid ühed sõdalased, kureeedid, oma mõõku vastu kilpe ja tegid
nii palju kolinat, et see mattis enda alla lapsukese nutuhääle ega lasknud südametul
Kronosel seda kuulda.
Ka metsaasukad armastasid väikest jumalat ja olid talle kõikvõimalikul kombel
abiks. Koguni mesilased näitasid oma armastust tillukese Zeusi vastu, tuues talle iga
päev oma imemagusat mett.
Kuid loom, kes noorele jumalale kõige rohkem kasu tõi, oli püha kits Amaltheia.