Artur Alliksaar
Asüüliunne hingab sinu virgus,
su sügavuste udust kõrguv kõrv,
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
ja põrgut õilmitsema panev põrm.
Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd.
Kuskil ajajõe taga
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga olnu ei hävi,
sest et mälu ei kao.
Kauge kirgedepüha
amuletid mu peos,
teist saab selgemaks üha
peente kurbuste seos.
Taamal tõrvikuid kõikus.
Puhkes tiirane tants.
Äkki temasse lõikus
mingi õrn resonants.
Nägin viibet Su randmes.
Loore langes kui lund.
Ja ma läksin Sind kandes
ja me mõlema und.
Teispool kivist terrasse
keegi muigavat näis.
Nagu hiilivaid kasse
varje kannul meil käis.
Nii me läksime. Kuhu,
ei me teadnudki veel.
Sõnad lämbusid suhu.
Lõhnas vaik ja kaneel.
Kuskil kilkasid pantrid.
Kuskil lehvis üks tiib.
Oli kutse tas kramplik.
annaabi.ee 
