Juhan Viiding
märkimisväärselt suureks. Ühe sõna ärajätmine võib muuta terve luuletuse olemust ja
juurdelisamine tekitaks segadust. Mulle endale meeldib väga Marin Laaki ütlus, et Juhan Viidingu
luuletustes on eriline „kurb soojus“. Tervest tema luulest (kindlasti hilisemast perioodist) õhkab
välja kurbust ja ängi ümbritseva vastu. Võiks lausa öelda, et terve maailm oli Juhani jaoks liiga
väike ning pressis teda ühte kohta kokku, surudes ta raamidesse, mis ärritasid, kuravstasid ning
lõpuks ta ka hävitasid. Kuid siiski leidub tema luules ka helgemaid teoseid, mis jagavad meiega
tema rõõmupaiskeid ja naudinguid. Tema sõnade valik paneb mõtlema ja sügavam mõte on
peidetud keeruliste erinevate sõnade taha, mis esmapilgul näivad ühtemoodi, kuid ei ole seda ühti.
Tema rolli Eesti luules on minul väga raske määrata, sest paraku ei tea ma peaaegu et ühegi teise
luuletaja teoseid
annaabi.ee 
