On mõttes öeldud Ja kuhugi tallele pandud. Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv Saab täita aja ääretud salved.(1. lk 185) Ei söanda öelda: päev loojus, Kui vähe küll mahutab elu! (2. lk26) Kui aeg on täis, Saavad sõnad uue rüü See, mis oli voorus On nüüdsest süü. Täringuviskest Uus tahk jääb peale Varem läksid kurale, Nüüd lähed heale.(3. lk 11) Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk , milles viibime praegu. Mis on kord alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis , kestma jääb kole.(1. lk 186) Olgu see armas või olgu see kole, Ükski mees enesest pikem ei ole.
kaks käijat kuldsen kadumisen. Kaks käijat kuldsen kõnelusen, kuldkollane on süda nagu sügis. Kaks sammu kuldsen kõnelusen, kaks südant kuldsen kõnen nagu sügis. Kaks südant kuldsen kõnen, kuldsen unen, üks ühen, teine teisen kollendusen. Üks mino süda oman kuldsen unen ja teine sino teisen kollendusen. Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti tuul, kuldseid liblikaid me pääle. Kuldkollane on tee, kuldkoldseid puistab lehti tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle? Seitsmes kiri Kui värvilist konfetti lehti maha pillub tuul. On tõest jo sügis, küsib silm ning huul. On tõest jo sügis toonud kuldsed plekid puule? Jääb vastus kurku, kurblik võru käima suule. On kahtepidi pandud käima terassaag, on keegi hirmus kägistanud tule paagi. On elu kahtepidi tallat kahekordne vaag. Kas on veel midagi siin pääle poomiskaagi? Ing, meie armastusse tilgub meie sõpru verd, alla me armatsuse aseme, see valgub, alla kere
annaabi.ee 
