Ennosaare Ain
Kuigi emad ei
saanud üksteisega läbis, see eest laste keskel kasvas armastus. Väike Peet tegi vennakesele
peergudest väravaid ja muid mänguasju. Väike Ain ei söönud iial oma saia ega õuna, mis
ema talle linnast tulles tõi, enne kui ta salaja üht jagu oma varandusest Peedile ei olnud pihku
pistnud. Nii läksid aastad mööda ja väikeset Peedist sai suur 17. a priske poiss, kes sügisel
lugema pidi minema ja kodus töö juures hästi isa aset täitis ja kupjaameti pärast mõisas pidi
käima. Väike Ain oli ka juba asjaajaja ja karjaskäija. Ta oli õrna näoga, nõrga kasvuga 10. a
poisike, kes mitte maikugi Ennosaare meeste moodi ega laadi polnud ei näost ega teost.
Ilus heinailm oli õues. Tuli kuum päike kõrvetas pea kohal ja mõnigi silma vaatas
arglikult taeva poole. Mõisas oli suur loog maas ja kõik valla teovaimud väljas teda
koristamas. Talu heinamaal aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha.