V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
suur mõõk, teisel roostetanud amb, ees oli tal suur kann veini, kõrval aga istus lihav, lohakalt
riietatud tüdruk. Kõik ta ümber naersid, vandusid ja jõid.
Lisage siia juurde veel paarkümmend väiksemat
390
rühma, siis ettekandjaid tüdrukuid ja poisse, kes pea peal kannusid hoides edasi-tagasi
saalisid, mängijaid kummargil oma kuulide, täringute, kabekivide, luude kohal, tülisid ühes
nurgas, suudlusi teises, -- ja teie saate umbkaudu pildi kogu sellest kupatusest, millele
langes suure leegitseva tule helk, pannes kõrtsi seinal tantsima hulga hiiglasuuri veidraid
varjusid.
Kõik sumises ja kumises nagu suure kirikukella õõnsuses, mida kõigest jõust lüüakse.
Praevarda all olev pann, millele ladinal sularasva tilkus, täitis oma särisemisega nende
tuhandete kahekõnede vaheaega, mis ühest kõrtsitoa otsast teise rist-lesid.
Kõrtsi tagaotsas kolde kõrval oleval pingil istus keset seda lärmi üks filosoof sügavais
annaabi.ee 
