"Kuristik rukkis" JEROME D. SALINGER - kokkuvõte
Jäin tükiks ajaks põrandale lamama, samuti nagu siis, kui
me Straddler'iga kähmlesime. Ainult seekord ma arvasin, et suren. Ausõna. Oli
uppumise tunne. Häda seisis selles, et ma ei saanud kuidagi hingata. Ja kui ma end
lõpuks püsti sain, pidin minema vannituppa kõveras ja kätega kõhtu kinni hoides.
Ma olen küll vist hull. Jumala eest. Poolel teel vannituppa hakkasin kujutlema,
nagu oleks mul kuul soolikates. Maurice'i-vanamees oli mulle kuuli kõhtu kupatanud.
Nüüd ma olin teel vannituppa, et võtta närvidele karastuseks tubli lonks vana burbooni
viskit, mis aitaks mul tõeliselt tegevusse astuda. Kujutlesin, kuidas ma sellest neetud
vannitoast väljun, juba riides, automaatpüstol taskus, kuid ise kergelt vaarudes. Siis ma
lähen jala trepist alla - lifti ma ei kasuta. Toetun trepi käsipuule, ja endal mul niriseb
suunurgast vähehaaval verd. Nii ma lähen paar korrust allapoole - kõhtu kinni hoides,
vererada järel-, siis helistan liftikella
annaabi.ee 
