Aleksandr Skrjabin
sajandi vahel, kuid oma muusikaga ei
kuulutanud Skrjabin inimkonnale mitte ainult uue ajastu saabumist.
Väsimatult veenis ta kaasaegseid selles, et inimene on kõige tugevam, kõige võimsam ja
kõige arukam olevus ja et kõigile on saabunud aeg suunata oma tarkus, tahe ja energia üldise
harmoonilise loominguõhkkonna kujundamiseks kogu maailmas.
Helilooja uskus sügavalt oma kunsti jõusse ja enese kui kunstniku erilisse vastutusrikkasse
ülesandesse maailma ees.
Tema kunstnikuloomuses ühinesid kõige vastuolulisemad jooned: ta unistas kogu inimkonna
elu ümberkorraldamisest ja sealjuures uskus, et selleks on suuteline vaid geniaalne kunstnik.
Juba õpinguaastail Moskva Konservatooriumis (1888-1892) paistis Skrjabin silma erakordsete
pianistlike võimetega ning pühenduski eelkõige klaveriteoste loomisele. Suurt osa tema
kujunemisel etendas Chopini muusika. Tasapisi vabastas ta ennast tema eeskujust ja hakkas
realiseerima omaloodud utoopilist tervikkunsti