Antiik-Rooma poeetidelt Vergilius'elt ja Horatius'elt. Hector õppis varakult mängima flööti, kitarri ja trummi, kirjutas muusikat segaansamblitele. Kuid muusikukarjääri vastu oli tema isa. Ta isa tegi kõik, et Hectorist ei saaks muusikut, et temast saaks kindlapeale arst, nagu ta isegi. Isa keelas Hectoril Joonis 1. Louis Hector Berlioz mängida isegi klaverit kui hädavajalikku ja kunstnikukutsele meelitavat pilli. Aastal 1821 sõitis Hector Pariisi, et õppida seal isa soovil arstiks. Pariisis armus Hector aga Gluck'i isiksusse ja loomingusse. Hector hakkas Gluck'i partituure käsitsi ümber kirjutama, nautis tema loomingut senikaua, kuni need pähe kulusid. Ooperis ,,Ifigenia Taurises" olid lood omavoliliselt veidi ümber tehtud, kuid Hectoril ei jäänud need märkamata ja hakkas hakkas otse publiku ees kõva häälega kommenteerima, mis oli juurde lisatud või mis oli
Triigi loomingut tõeliselt uue kvaliteediga. 1940. a. veebruaris on Triigi tervis nii halb, et ta peab oma pedagoogitöö katkestama ja pensionile minema, kuigi on sel ajal ainult 55-aastane ja võiks olla parimas loomisjõus. 12. augustil 1940.a. leiti Triik oma toast surnuna. Molbertil oli lõpetamata Otto Evaldi portree. See viimse hetkeni töö juures viibimine nagu sümboliseeriks Triigi kiindumust ja jäägitut andumust oma kunstnikukutsele. Mõned päevad hiljem sängitati kunstnik mulda oma kunagise soovi kohaselt perekonnakalmistule Leetse-Lepikul. Matusepaiga kõrgele paekaldale paistab kauge merekäär ja vana taluaed paik, kus Triik võibolla kunagi mõlgutas esimesi mõtteid kunstnikuks saamisest. (,,Nikolai Triik"; lk. 138-173) Juhan Liiv'i portree Lennuk
annaabi.ee 
