Kunsti roll keskajal
muutus. Üldiselt arhitekte kui planeerijaid ja loojaid hinnati kõrgemalt, kuid ka neid
samastati teatud ajal tavalise ehitajaga. Kõik olenes sellest, mis ala kunstnik inimene oli.
Kuigi maalikunstnike loomingu läbi said inimesed aimu piiblilugudest, siis rohkem
tunnustati just kullasseppasid ning teisi, kes tegelesid metallide töötlemisega. Mida
kallim aga oli materjal, millega tööd tehti, seda auväärsem oli amet. Kindel on aga see, et
kirik poleks saanud hakkama ilma kunstniketa, kuna just kirikul oli juhtiv roll läbi
keskaja.
Antiikajal oli kunstis tähtis inimkeha ilu ja harmoonia. Keskaja filosoofias oli käibel
seisukoht, et keha on ajutine ning tähtsad on hing ja vaimsus. Keha kui selline polnud
ilus, vaid ilus oli inimene, kes oli oma kehalised vajadused viinud miinumumini. Aquino
Thomas, hiliskeskaja filosoof, võttis kokku ammu levinud tõed ning väitis, et iluks on
vajalikud proportsioon, terviklikkus ja claritas (selgus ja heledus). Kuna Aquino Thomas
annaabi.ee 
