Johan Huizinga "Keskaja sügis"
Nende hingi ei tahetud päästa,
nende surmahirmu taheti suurendada põrgupiinades kindelolemisega. (lk28)
Keskajal on puudu kõik need tunded, mis on teinud meie õiglusteadvuse kartlikuks ja
kõikuvaks: arusaam poolikust süüdivusest, kujutlus kohtuniku ekslikkusest, teadmine, et
ühiskond kannab samuti süüd üksikisiku kuriteos, küsimus, kas isikut ei saa ümber kasvatada,
selle asemel et tal kannatada lasta. (28-29)
Sest kõikjal peale kunstivalla valitseb pimedus. .... kõikjal kisendavad kirevad patud ja halb
viletsus.
Needsamad maad, kus lööb õitsele maalikunst, skulptuuri ning muusika hiilgus ja kus valitseb
ägedaim kättemaksuõigus ning aadlike ja kodanike hulgas laiutab kõige vägivaldseim
barbaarsus. (31)
Uhkusest algab igasugune häving. Kõigi pahede juur on himu. (32)
Protestantlus ja renessanss andsid ahnusele eetilise sisu, legaliseerisid ta kui jõukuse kasuliku
esindaja. (32)
annaabi.ee 
