Referaat Eduard Viiralt
Kõik liikus positiivses suunas,
eesti kunst oli omaks võtnud rahvusvahelise kunstipealinna arengurütmi.
Eesti kunstielu oli arenemas ja kunstnikel sooviti jääda kodumaale ning
edendada kunsti õppimist ja õppida hoopis ise kodumaal. Mõningad läksid peale
õpinguid taas välismaale elama, aga paljud jäid ka siiski kodukamarale. Teiste
hulgas ka Adamson-Eric (1902-1968), kes võttis oma missiooniks kohapealset
eesti kunstielu parandada. Tema jõupingutuste järel asutati kunstikombinaat
,,Ars", aga repressioonide tõttu pidi ta lahkuma juhtivalt positsioonilt 1949.
Aastal.
Teise maailmasõja ajal pagesid paljud kunstnikud läände ja nende asemel
tekkisid kunstielu korraldajad sügavalt Venemaalt. Lubati küll oma stiile edasi
arenada, aga paari aastaga oli kõik ,,staliniseeritud" ja kunsti ideoloogia
piiritletud. Mitmed kunstnikud langesid vangipõlve ohvriks nende reeglite
eiramiste eest. Kunstnike liidus oli ,,suurpuhastus" ja professionaalid asendati
annaabi.ee 
