Kooli üks esimesi õpilasi oli hilisem tuntud graafik Eduard Viiralt (1898-1954). Olles juba varem Pariisis end täiendanud, läks ta teise maailmasõja ajal sinna tagasi. Kuigi mitmed kunstnikud suundusid sõja lõpu poole välismaale tagasi, jäid paljud siiski koju. Teiste hulgas ka Adamson-Eric (1902-1968), kes üritas kohapeal Eesti kunstielu edendada. Olles Eesti professionaalse tarbekunsti rajajaid, sai temast Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor ning ta osales hilisema kunstikombinaadi "Ars" asutamisel. Nagu paljud juhtivtöötajad langes ka tema stalinlike repressioonide ohvriks ning pidi 1949. aastal oma ametikohalt lahkuma. Maailma kunstist on Eestis kuulsad kahe Lüübeki meistri tööd 15. sajandi lõpust: Hermen Rode peaaltar Niguliste kirikus (1478-1481) ja Bernt Notke "Surmatantsu" algusosa. Hilisema aja maalikunsti väärtuslikke taieseid eksponeeritakse Väliskunsti muuseumis Kadrioru lossis. Ka lossi võib vaadelda suurepärase kunstiteosena, mille rajamist
Koos kõrvalasuva memoriaalkompleksiga pidi muuseum lülituma kavandatavasse Rahvaste Sõpruse parki (pargi projekt koostati 1975. aastal Alar Kotli, Henno Sepmanni ja Hugo Sepa poolt). Loss pidi olema juurdepääsetav igast küljest, tema taha kavatseti rajada Sõpruse allee, mis oleks ulatunud Lauluväljakust kuni memoriaalini. Maarjamäe lossi taastamisprojekti autorid on arhitekt Jüri Renter ja kunstiajaloolane Silvi Lindmaa. Sise- ja ekspositsioonikujunduse tegid kunstikombinaadi "Ars" kunstnikud Helle Gans ja Malle Sasi. Kuna Maarjamäe oli pea ainus enam-vähem tervikliku ansamblina säilinud suvemõis Tallinnas, siis lähtuti taastamisel eelkõige tervikliku ansambli, s.t. hoonestuse ja pargi säilitamisest ning juhuslike hilisemate ehituste lammutamisest. Lossikompleksi esimene järk renoveeriti Poola firma PKZ Wroclavi osakonna restaureerijate poolt aastatel 19831988. Hoonete välisilme koos suurejoonelise
annaabi.ee 
