Retsensioon 5.oktoobril käisin ma Kuressaare Raegaleriis kunstiklassika näitusel ,,Ruhnu kunstis". See oli minu jaoks päris uus ja huvitav kogemus, sest ma ei ole just sagedane näituste külastaja. Seega pean tunnistama, et olin vaimustatud nähes neid kunstiteoseid. Eriti südamelähedane oli see, et tegemist oli Ruhnu kunstiga, sest kõik merega seonduv tekitab minus väga sooja tunde. Mis mulle kohe silma hakkas, oli Eerik Haameri (1908-1994) maal ,,Väljatõugatu", mis on maalitud Ruhnus 1930. aastal saadud materjalide põhjal 1945. aasta põgenikuna Rootsis
nimi kõrvaldatud. Kui paljud meist on tema "Üldist kasvatusõpetust" lugenud? Kui paljude rahvaste pedagoogikaklassikud on tunnustatud ja hinnatud mitte ainult oma kodumaal (Comenius, Pestalozzi, Dewey), siis kui tõsiselt oleme meie õppinud ja kuulda võtnud oma pedagoogikaklassikut? Klassikal on imepärane võime rääkida igikestvatest asjadest. Ainukeseks tingimuseks on, et seda tuleb uuesti lugeda-kuulata-vaadata ja oma ajast lähtuvalt interpreteerida. Keegi ei kahtle muusikaklassika, kunstiklassika või kirjandusklassika jäävas ja püsivas väärtuses. Pedagoogikaga on lugu paraku teine. Üldjuhul arvatakse, et pedagoogika, nii nagu loodus- ja täppisteadusedki, uuenevad sedavõrd oluliselt, et möödanikul on veel vaid ajalooline väärtus. Pedagoogikaklassika ja Peeter Põld ei ole olulised mitte ainult ajaloolises plaanis - just siit võiksime leida lahendusi meie tänapäevastele probleemidele. Pedagoogikaklassikat ei tuleks
annaabi.ee 
