EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
prisma läbi. Samas iseloomustab mõlemat esitatavate andmete loodus-
teadusliku täpsuse ja adekvaatsuse taotlus.
Ilukirjandust eristab looduskirjandusest nihe teksti poeetikas. Kui
tegemist on äratuntavalt ja otsesõnu viidatult konkreetsete, reaalses
maastikus eksisteerivate kohtade (olendite, situatsioonide) kirjeldustega,
240 Kadri Tüür, Timo Maran
siis omandab tekst kunstikavatsuslikkuse kõrval ka dokumenteeriva
mõõtme. Autor ei loo teksti ainult fabuleerimisrõõmust, vaid ka sooviga
osutada väljapoole teksti reaalsust jäävatele asjadele, mis seal tähele-
panelikku suhtumist väärivad. Lugejale ei pakuta pelka fiktsiooni, vaid
vahendatakse reaalset maailma, mille suhtes tal tuleks võtta moraalne
seisukoht ning seda ka igapäevaelus järgida. Neid kaht valda ühendab
aga eeskätt kunstitaotluslik keelekasutus.