Kunstniku puudutuse vajalikkusest erinevates kunstivooludes
vaadeldakse ja kogetakse. Kuidas suhestutakse kogemuspõhiselt nähtavasse.
Kunstnik on läbi aegade ikkagi kajastanud seda keskkonda, milles ta viibib ning mida ta
kogeb ja kellega kokku juhtub puutuma ning kuidas on elus kaardid kätte jagatud. Tema töö
on peegeldus ühiskonnale ja vaatleja asi on tabada just seda mida kunstnik on soovinud
öelda, väljendada. See ei ole ajas muutunud. See ongi see vajalik puudutus igal kunstniku
tööl.
Teiselt poolt võib tajuda inimestes kunstihirmu. Kõik tahaksid siiski kunsti õigesti mõista,
mitte mööda panna, täpselt ära arvata, mida kunstnik tahtis öelda ja tunnetada seda maagilist
autori puudutust. Ent võimalik, et kunstnik ei tahtnudki midagi öelda. Võimalik, et ta tahtis
öelda üht, kuid meie näeme seal hoopis midagi muud − kas see on siis vale? Kas kunsti on
üldse võimalik valesti mõista? Tegelikult mitte. Kunstikogemuse aluseks on endiselt see
maagiline hetk, kui inimene kohtub kunstiteosega
annaabi.ee 
