Kirjanduse lõppueksami materjalid
märkinud: ,,Ligi saja-aastase hilinemisega sai teatavaks erakordse andekusega luuletaja, tugev nii mõtlejana kui poeedina. Tema
keelevaist ja lüürikataju pidi olema haruldane. Sel ajal, kui rahva kirjavaraks toodeti pastorite poolt puhtvaimulikku või didaktilis-
moraliseerivat jutukirjandust, lõi tema kõlavaid oode, nagu näidata tahtes, et ka suitsutarede keeles võib sügavatest tunnetest
laulda. Nende oodide kujundikeel, uudsed võrdlused ja sümbolid olid kunstihingusest kantud. Esmaavastaja eksimatu vaimuga
põimis ta rahvalaulu vormivõtteid ja motiive oma pastoraalidesse. Tema käe läbi avanesid mütoloogia varasalve rikkused. Oma
ajajärgul väljakutsena heidetud küsimusele selle maa keele ning luule võimalustest ja ilust oli tema enese looming jõuliseks
jaatuseks.
Kristjan Jaak Petersoni vaimsest pärandist peale võime hakati lugema eesti rahvusliku kirjanduse algust.
Peaaegu terveks sajandiks oli see pärand puutumatult seisma jäänud. Alles 20