Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus
Koduses
elus armastas ta tihti naljagi heita, tal oli vajalikuks kombeks aprillinalja teha, lastega
lõbutseda. Lapsi kasvatas ta hästi, ise elas korralikult võimles, jalutas, armastas puhtust.
Suur ja vägev hing sädeleb meile vastu kõikjalt selle saatuse valulapse teoseist (A.Meiessaar
1935:12).
Oma iseloomult ei olnud Dostojevski mitte turist. Teda ei huvitanud eriti ei maastik ega
ajaloolised paigad, ei haaranud teda palju ka kunstid: ehitusmälestised, teatrid, kunstigalleriid.
Mis aga ta tähelepanu endale tõmbas, see oli rahvas ise kogu oma eluoluga tänaval, vagunis,
lõbustuskohtades ja mujal. Mingi erilise vimma tõttu kõige võõra vastu ei saanud ta siiski ka
ta süvenemine rahvaellu olla eriti põhjalik (O.Urgart 1936:90).
2. ,,Märkmeid surnud majast"
Asumisaastatest kirjutas Dostojevski teose "Märkmeid surnud majast". "Surnud maja"
sümboliseeib sunnitööliste maailma. Teoses rõhutab kirjanik inimloomuse vastuolulisust, hea