oli barokkistiil eelkõige loomulik täiendus renessanssile. Arhitektuur. Põhiline ülesanne oli püstitada kirikuid. Kiriku siseruum ei jagune löövideks nagu keskajal, vaid moodustas ühe avara saali. Välisilmes oli oluline kuppel või torn ja lääne-fassaad. Kirku fassad on kahe korruseline ja kitsamat keskmist osa ülemisel korrusel ühendab alumisega vollut- spiraalikujuline kaunistus. Fassaad muutus omaette kunstiteoseks, kuhu kuhjati kõikvõimalike kunstielemente. Fassaadi üldmulje oli dünaamiline, rahutu ja maaliline. Sageli ulatusid mõned seinaosad kogu kõrguse ulatuses fassaadi pinnast ette või eemaldusid sambale toetudes. Mõni-kord oli kogu fassaadi pind laineline, astmeline või kaarekujuline. Sambad ühendati paarideks, kusjuures üks oli sageli eespool. Fassaadi liigendavad PETIKAKNAD või NIŠID (petikakna jäljendus). Nišsidesse paigutai skulptuure ja sageli kasutati mitmevärvilis ehituskive.
võimalik kõlbeline tegutsemine. Tunnetusväärtused on olulised sedavõrd, kuivõrd nad aitavad selgusele jõuda iseendas, oma põhimõtetes. Esteetilised väärtused omavad iseväärtust - nii kunst kui ka mäng on vaba fantaasia looming ning mõlema olemus sisaldub tegevuses, mis võetakse ette tema enese pärast. Joonistamine, kunstiajalugu, kirjanduse tundmine, stiiliõpetus, võimlemine, rütmika, gümnastika jt sisaldavad suures osas kunstielemente. Siia kuuluvad ka viisakus, puhtus, riietus, ajaviide, lõbustused (vaba aja õige kasutamine), looduse ilu nägemine. "Kas saab esteetiline aspekt kasvatuse keskkohaks olla?" küsib Peeter Põld (1993) ja vastab: Üldiselt küll mitte, sest ta ei anna suuremale osale inimestest nende elu mõtet ja sisu, vaid on lisandiks, mis kosutab, ülendab, viib välja kitsast ringist, millesse elu surub. Peeter Põllu seisukohta "estetismi" suhtes väljendab ülimalt ilmekalt tema repliik ühele
annaabi.ee 
