Mihhail_Lermontov
..Kõik me sõitsime 1825. a. sügisel
Pjatigorskist Tarhanosse ja sestsaati on mul elavalt silme ees säravate mustade silmadega tõmmu Michel,
seljas roheline jakk, otsaesise kohal hele salk, mis tema pigimustadest juustest järsult erines. Koolmeistriteks
olid meie alatine saatja monsieur Capet, kongus ninaga pikk kuivetu prantslane, ja Türgist Venemaale
põgenenud kreeklane. ..Michel oli meister sulalumest ilmatu suuri lumememmesid tegema; üldse oli talle
kunstiandi heldelt jagatud: juba sel ajal tegi ta päris ilusaid akvarelle ja voolis värvilisest vahast terveid
stseene; jänesejaht hurdakoertega, mida me vaid korra olime juhtunud nägema, tuli tal väga hästi välja... Kui
naabritüdrukud kokku tulid, löödi tantsu ja paar korda tehti kodus näitemängu; vanaema ise oli väga kurb,
kandis alati musta kleiti ja vanaaegset lintidega valget tanu, kuid oli lahke ja hea, talle meeldis, kui lapsed