NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
ridade vahelt allteksti püüdmisel või vahel ka sellise allteksti kunstilisse artefakti
n.-ö. sisselugemisel (vt. Vellerand 2006: 192–196). Ajastuomane peitemängulisus
toimis üpris laial skaalal ja mitmel tasandil: „üle kogu tollase eesti kultuuri laotus
üks suur ja keeruline salakoodide ja -vihjete silmakirjalik võrgustik. Mäng käis
kahepoolselt: kunstiteose keele loomulikule allegooriale vastas kriitikute ning
kunstiametnike nn administratiivne allegooria, et üht või teist väärtuslikku teost
tsensuurisõelast võimalike vähimate kadudeta läbi lohistada” (Karja 2001: 373).
1944. aasta sügisel, teise nõukogude okupatsiooni hakul tegutses Eestis 4 riikliku
ja 7 kohaliku alluvusega teatrit; neist Tallinna Töölisteater nimetati ümber
Riiklikuks Noorsooteatriks. Sõja järel, kuni 1949. aastani võib rääkida nn. järel-
eesti ajast (määratluse on käibele võtnud Madis Kõiv ja seda laiendanud Maie
annaabi.ee 
