Tallinna Püha Miikaeli klooster
seotud inimesed 19. sajandil. Esialgu kirjutati kooli ajaloost, esimese ülevaate kloostri
arhitektuurist andsid E. von Nottbeck ning W. Neumann. Kui 1920. aastatel avanes
võimalus uurida ehituskehandit, esitas arhitekt E. G. Kühnert kloostriruumide plaanilise
rekonstruktisooni. Suuremaid väliuuringuid polnud võimalik sooritada ka Nõukogude ajal.
Kirik kui ka klausuur mõõdistati siiski E. ja J. Armuliku poolt. [ 6, lk 8, 9]
Arheoloogid liitusid kunstiajaloolastega 1972. aastal, kui tekkis võimalus teha surfe
kloostri aidahoone vundamendi juures. [5, lk 121] 1990. ja 1992. aastal algasid suuremad
uurimustööd Rootsi- Eesti ühisprojektina, läbi kaevati 170 m² ala kloostri põhjatiiva
lõunaküljel. Nendel välitöödel seati kahluse alla ristikäigu olemasolu, kloostri põhjatiivas
sellest konkreetseid jälgi ei leitud, samas leiti uuritud piirkonnast esmakordselt matused.
[4, lk 140] 1990. aastal leiti viie naise ja lapse hauad