ning sel raiuti pea maha. Surivoodil määras Cromwell enda järglaseks oma poja Richard Cromwelli, kes ei suutnud aqaga hoida võimu kauem kui kolm aastat. Üks tema poegadest oli Henry Cromwell, Iirimaa lordasemik Oliver Cromwell suri 3. september 1658 Londonis. Ajalooline hinnang Cromwell on üks kõige enam vaidlusi tekitanud kujusid Briti saarte ajaloos. Mõned ajaloolased nagu David Hume ja Christopher Hill on pidanud teda kuningatapjast diktaatoriks. Hill on kirjutanud, et Cromwelli võim "toetus tääkidele" ja oli sõjalise diktatuuri sümbol. Samas on Cromwelli portree Hilli raamatus "God's Englishman: Oliver Cromwell and the English Revolution" märksa nüansirikkam ja keerukam. Teised, nagu Thomas Carlyle ja Samuel Rawson Gardiner, on pidanud teda vabaduse eest võidelnud kangelaseks. 2002. aastal Suurbritannias BBC korraldatud küsitluses valiti Cromwell 10 kõigi aegade suurima briti hulka. Tema meetodeid
Robespierre saatis ta Lyoni rojaliste "rahustama"; ta tegi seda sellise innuga, et pälvis tiitli "Lyoni timukas"; Tallieni sõbrana oli üks peamisi 9. termidoori riigipöörde sepitsejaid; Barras tegi temast politseiministri; 18. brümääri riigipöörde ajal läks üle Bonaparte'i poole, säilitas oma ametikoha ka Keisririigi päevil (aastani 1810); intrigeeris Bourbonidega enne ja pärast Waterloo lahingut, kuid "kuningatapjast" Konvendi saadikuna pidi Prantsusmaalt lahkuma; elu lõpul elas maapaos Tsehhimaal ja Itaalias; Bonaparte pidas teda suureks suliks, kes on riigile vajalik selleks, et kinni püüda suurel hulgal väiksemaid sulisid 31 Barras [ba´ras], Paul, viconte de (1755-1829) Konvendis liitus montanjaaridega; Robespierre saatis ta "rahustama" Touloni, kus kohtas esmakordselt Napoleon Bonaparte'i; Tallieni sõbrana üks peamisi 9. termidoori
Robespierre saatis ta Lyoni rojaliste “rahustama”; ta tegi seda sellise innuga, et pälvis tiitli “Lyoni timukas”; Tallieni sõbrana oli üks peamisi 9. termidoori riigipöörde sepitsejaid; Barras tegi temast politseiministri; 18. brümääri riigipöörde ajal läks üle Bonaparte’i poole, säilitas oma ametikoha ka Keisririigi päevil (aastani 1810); intrigeeris Bourbonidega enne ja pärast Waterloo lahingut, kuid “kuningatapjast” Konvendi saadikuna pidi Prantsusmaalt lahkuma; elu lõpul elas maapaos Tšehhimaal ja Itaalias; Bonaparte pidas teda suureks suliks, kes on riigile vajalik selleks, et kinni püüda suurel hulgal väiksemaid sulisid 31 Barras [ba´ras], Paul, viconte de (1755-1829) – Konvendis liitus montanjaaridega; Robespierre saatis ta “rahustama” Touloni, kus kohtas esmakordselt Napoleon Bonaparte’i; Tallieni sõbrana üks peamisi 9. termidoori
annaabi.ee 
