A.dumas Kolm musketäri terve raamat
On aga tõsi, et kardinal tusatses.
Kell üks öösel oli ta lahkunud ettekäändel, et tunneb ennast halvasti. Kuninglikud
kõrgused jõudsid aga Louvre'isse tagasi alles kell kuus hommikul.
«Nüüd aga kõneleme teist, mu noor sõber,» ütles härra de Treville häält tasandades ja
pilku uurivalt üle toa nurkade libistades, et näha, kas nad ikka tõesti olid üksi. «Selles
pole vähematki kahtlust, et teie õnnelik tagasi-jõudmine põhjustas kuningas mingit
seletamatut rõõmu, kuningannas mingit võidurõõmu ja Tema Eminentsis kutsus see esile
mingi alanduse tunde. Te peate nüüd olema valvel.»
«Mis on mul karta niikaua, kuni mul on õnn nautida Majesteetide soosingut?» küsis
d'Artagnan.
«Kõike, uskuge mind. Kardinal pole mees, kes unustaks mingi müstifikatsiooni seni,
kuni tal on arved õiendamata selle müstifikatsiooni autoriga, kes näib olevat ühe minu
tuttava gaskoonlase nägu.»