Sisuliselt kuulus piiramatu võim riigis Mazarinile. Louis XIV ajal elas absolutism üle kriisi. Aeg-ajalt tõstis aadelkond mässu. Pariisis üritas parlament läbi viia reforme, 1648. aastal toimus seal rahvaülestõus. Mässu kutsuti fronde ehk võimu vastu tegutsemine, kuid Mazarin surus need maha. Kui 1661. a. Mazarin suri, hakkas riiki valitsema Louis XIV, kes oli siis 23. aastane. Tulenevalt eelnevalt läbi elatud sündmustest vihkas ta Pariisi ja ei soovinud elada ka sealsetes kuningalossides. Louis XIV pidas ennast jumala poolt troonile panduks ja arvas seetõttu, et ta võib teha, mida tahab. Seda käitumist iseloomustab tema lause "Riik see olen mina". Teda võrreldi sooja ja hea päikesega, kes paistab oma alamate peale ja sellest ka päikesekuningas. Inimesena oli Louis XIV piiratud, kuid endast väga heal arvamusel. Ta ihkas väga kuulsust, mille nimel pidas mitmeid laastavaid, aga suuresti tagajärjetuid sõdu. Tegevustest meeldis Louis XIV kõige enam jaht
Pea sama ohtlik kui isiksuse alandamine on ka pidev kiitus, millega veelgi kiiremini ära harjub. Kuna meie ühiskonnas napib lastest, on laps sageli "ime" mitte ainult oma vanematele, vaid kogu suguseltsile. Peagi hakkab lapses juurduma ümbritsevate täiskasvanute imetlus: · Oh, sa mu päiksekene! · Täitsa minu nägu ja tegu! · Meie pere uhkus ja lootus! Sellisel lapsel pole vaja muretseda oma tuleviku pärast, kuid ka kanda vastutust tehtud tegude eest. Keskaja kuningalossides olid printsidel isegi peksupoisid, kes kandsid karistust "omaniku" pahategude eest eks kuhugi pidid õpetajad ennast ju maandama... Pikast pedagoogipõlvest meenub mulle ühe oma õpilase, kunagise ministri (nimi jäägu targu nimetamata) ähvardus: "Kas te ka teate, kes mu isa on?!" Muidugi ma teadsin, ja teadsid seda teisedki. Ka need, kellest sõltus koolimaja katuseparandus ja raamatukogu juurdeehitus.
annaabi.ee 
