PRANTSUSMAA
Aastal 751 kuulutas Karl
Martelli poeg Pippin III (Pippin Lühike) end ka vormiliselt kuningaks.
Karolingide võimu kulminatsioon oli Pippini poja Karl Suure valitsemisaeg.
Aastal 771 taasühendas ta frankide alad, 774 vallutas Lombardia kuningriigi Põhja-
Itaalias, 788 liidendas oma riigiga Baieri, 796 lõi Doonau
tasandiku avaare, 801 tungis islamiusulise Hispaania aladele kuniBarcelonani välja
ning 804 alistas pärast pikka võitlust Alam-Saksi.
Paavst Leo III kroonis 800 Karl Suure roomlaste keisriks ehk Lääne-Rooma keisriks,
tunnustades tema saavutusi ning poliitilist tuge paavstlusele. Kui suri Karl Suure poeg Ludwig
I Vaga, kes oli keiser 814840), jagati keisririik 843 Verduni lepinguga viimase kolme poja
vahel. Pärast lühikest taasühendatust aastatel 884887 ei olnud keisririigi lääneosa (tulevase
Prantsusmaa kuningriigi) valitsejatel enam keisririiki. (1)