„Keskaegne rüütel“
Kaitset
pakkusid metallist rüü, kilp ja visiiriga kiiver, mis katsid rüütli jalad ja käed ning õrnemadki
piirkonnad. Hobuse keha ja pea olid samuti kaetud metallist plaatidega. (Barter, 2005) samas
ei tohtinud kogu varustus takistada kiiret ja osavat liikumist, seda nii rüütli kui hobuse puhul.
Veel pidid rüütlid rangelt järgima Rüütelluse koodeksit, mis kujutasid endast moraalinorme,
mida rüütlitel täita tuli. Just eelnimetatud koodeks eristas rüütlit tavalisest sõjardist,
kunanende tegevusel oli justkui moraalne pinnas. Väärtustada tuli au, vaprust, viisakust ja
seda kõigi ühiskonnaliikmete vastu. Tähtsaimad olid loomulikult lähedased, pereliikmed,
naised ja teised rüütlid, kelle vastu näidati üles erakordset sõprust ja ustavust. Üleüldse olid
rüütlite omavahelised suhted vägagi märgilise tähendusega. Ilmselgelt eristuvad inimhulgast
eredamad kujud ja nii oli see ka rüütlite puhul, mis kohati külvas vaenu ja rivaalitsemist.