"kunagj" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Oh, teie timukaorjad! Alatud, viletsad mõrtsukad! Appi, appi! Tulekahju! Kas nad siis tõesti mu tütre ära võtavad? Kus on siis helde jumala arm?» Raevukalt pöördus ta Tristani poole, silmades metsik ilme, olles ise neljakäpakil maas nagu turritõmbu-nud panter: «Katsu mul ligineda ja mu tütart puudutada! Kas sa aru ei saa, kui mina, naine, sulle ütlen, see on minu tütar? Kas sa tead, mis tähendab oma laps? Hei, sa isane hunt, kas sa pole kunagi oma emasega maganud? Kas sul pole kunagj poegi olnud? Ja kui nad sul uluvad, kas nad sul siis tõesti hinge pahupidi ei pööra?» «Tõstke kivi maha,» ütles Tristan. «See on juba päris lahti.» Kangidega tõsteti raske kiviplaat üles. See oli, nagu teada, vaesele emale viimaseks kaitseks. Ta tormas selle juurde, tahtis seda tagasi hoida, tema küüned 477 kraapisid kivi, kuid raske mürakas, mida kuus meest paigast olid nihutanud, läks tal käe alt ära ja libises tasakesi mööda raudkange alla maa peale.