Doris Kareva
armastusluulele, kuid jätkab ometi
eesti naisluule traditsioone sisemiselt
intensiivse, vormiliselt vaoshoitud ja
napi stiiliga.
· Kareva luules leidub allusioone
J.Viidingu luuletustele, neid ühendab
vaikuse, valguse ja puhtuse
poetiseerimine.
Poeetilised muutused
· Pärast "Vari ja viiv'i" ilmusid
valikkogud "Armuaeg"(1991),
"Maailma asemel" (1992) ja
"Hingring" (1997).
· Keeleline dünaamika suureneb:
tekivad suuremad kõlamängud;
keeleüksuste kumuleerimised;
rütmi- ja riimivariatsioonid.
"Maailma asemel"
· Selles luulekogus leidub Kareva uue
laadi viljakam osa. Luulemina liigub siin
müütilises aegruumis, millele on omane
une ja reaalsuse piiri kokkusulamine ning
alati kehtiva kõiksusliku oleviku tunnetus.
Koos keeleliste pööristega viib see
kosmilise tühjuseekstaasini, maailma
lõputu liikumise ja voolamise tundeni:
"Maailm on muinasjutt".
"Maailm on muinasjutt"
Maailm on liikuv lugu, mis