Kaelkirjakute eluviisid
tagantpoolt ning lõikavad kibekähku tema tagajalgade kõõlused läbi, et loom liikumatuks muuta,
seejärel torkavad kaelkirjaku piigiga läbi. Kaelkirjakuid on ka farmides proovitud pidada, ent need
katsed luhtusid. Kaelkirjaku sabakarvadest punutakse käevõrusid ja saba on heaks kärbsepiitsaks,
millega putukaid eemale peletada. Nüüdisajal kütitaks kaelkirjakuid vähe. Kuid esimesed valged
kolonistid hävitasid neid massiliselt naha
saamiseks, millest valmistatikatteid buuride kummvankrite, samuti rihmu ja piitsu. Aafriklased
kasutavad kaelkirjakte nahka kilpide katmiseks, kõõluseid muusikariistade keelteks. Kaelkijaku liha
on söödav.(http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaelkirjak_marisulg.htm)
KAITSE
Hetkel Ida– ja Lõuna–Aafrikas üsna arvukas. Mõningates Lääne–Aafrika piirkondades on aga
kaelkirjaku arvukus salaküttimise tõttu langenud, ent praegu pole kaelkirjak otseses ohus.
annaabi.ee 
