Eleaatide koolkond
teoretiseerimise keskmes.
Tema probleemikäsitlus viib teda aga ilmsesse vasturääkivusse tavaelulise maailmamõistmisega,
mille jaoks on absurdne eitada nähtuste paljusust, nende tekkimist ja hävimist ning liikumist.
Nimetatud nähtuste olemasolus veenab kogemus ju meid kõiki pidevalt. Antiikne pärimus räägib
juhtumist, kus keegi püüdis eleaatide õpetust “kummutada” sellega, et hüppas püsti ja näitas, et ta
suudab liikuda. Paraku ei ole see mingiks kummutuseks ja antud inimene ei olnud mõistnud
probleemi, mille ette filosoofiline mõtlemine eleaatide poolt seati. Seda, et inimesed võivad
liikuda ja et me võime vaadelda nähtuste mitmekesisust ja muutlikkust, teab igaüks ja loomulikult
ei kahelnud selles ka Parmenides. Küsimus oli aga selles, kuidas esitada seda kogemust mõistete
süsteemis, mis ei kätkeks endas vastuolusid. Seega on Parminidese õpetust küll vast võimalik