19 sajandi teise poole ja 20. sajandi filosoofia konspekt
Moraal kui maailmaolemus oli vabadus ja
autonoomsus. Riukalik skepsis – Kanti teoreetiline filosoofia ja puhta mõistuse kriitika olid
skeptilised, sest need polnud teoreetiliselt tõestatavad. See, mida teoreetiliselt tõestada ei saa,
seda tuleb praktiliselt postuleerida. Kant lähtus sellest, et moraal on faktiliselt olemas ja on
ratsionaalne eeldada, et on olemas selline maailm ja talle olemuslik moraal ja seega ka
vabadus. Salakäik vanale ideaalile – kummutab kõik ja siis kummutatu seab jälle ülesse
praktilises filosoofias. Nietzsche ütleb, et teoreetiline filosoofia Kantil on seega
pettemanööver, et salaja ikkagi tuua tagasi vana ideaal. On olemas siiski maailm, mille
olemuseks on moraal. Reaalsusest tehti „näilisus“ tähendab, et see pole asi ise, vaid see kuidas
asjad nähtuvad. Nietzsche jaoks reaalsus oli meeltega tajutav maailm. Asi ise pole aga
meeltega kätte saadav. Asi ise Nietzsche jaoks on valelik maailm, sest ta ei tunnista asja
iseendas. Ptk 11