"kummitud" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

pikaks ja seitse kõrgeks. Mõistate? Mina, inimene, inimsugu. Rohkem pole vaja teada. Kes seda mõistab, mõistab mind ja Darwinit. Üliinimene aga -- see on laste mäng, sest mis viga on inimesest üliinimene teha, aga eks katsu saurusest inimene saada. See on Nietzsche ja Darwini vahe." See oli see õpetus, mida Solotarski esitas lõpmatuis teisendeis väsimatult, ja ikka seisis kõige keskel tema ise oma väikese ja nõrga keha, viletsate silmade ja kummitud otsaesisega. Kuigi kaaslased teda naersid ja tema üle nalja heitsid, et suurtel saurustel nii nääpsuke poeg, ometi ei suutnud nad vabaneda teatavast imetlusest ja aukartusestki. Indrekki ei suutnud, sest Solotarski rabas teda nagu peast ja jalust korraga: pea kippus ringi käima ja jalad läksid nõdraks. Oli kõige parem, kui võis kuhugi istuda ja otsaesise käele suruda, nagu mõtleks temagi oma ülemise kapsliga suurustama hakata. Aga tal ei tulnud see uneski mõttesse, sest