mõtisklus ja mälestus, psüholoogilne aeg, avatud algused ja lõpud. Modernistlik luule: tunnused- eklektilisus, luule ei põhine ühtsel kultuurisüsteemil, ärapöördumine tehnoloogia ja teadvuse saavutustest, linn oluline teema ja motiivid. Kaasaja probleemid, keel ja struktuur, müüdid ja sümbolism. Absurditeater- olemise mõttetus, näidates igapäeva elu absurdsust sunnitakse publikut otsima ehtsat olemist. Kummastumine- tegelased liiguvad kui unenäos, ei üllatu millestki ning see üllatab/kummastab publikut- paneb teda mõtlema. Psühhoanalüüs mõjutas: sisemonoloog, teadvuse voll (lause hävitamine). Aineks inimese sisemaalim. Süvapsüholoogiline lähenemine. Lugeja on kaasautor,sest arusaamiseks peab ta ise kaasamõtlema ja fantaseerima. Aeg modernistlikus teoses- ajaga mängimine, katkendlik aeg, erinevate episoodide reastamine. Põimunud aega- kõik on koos ühelhetkel
tüpoloogilist ja evolutsioonilist kirjanduslugu. Kirjanduslik tekst ei taandu biograafiale ega ajaloolisele kontekstile. R. Jakobson: traditsiooniline kriitik ei tegele teksti endaga, vaid ainult kontekstiga. Vene formalistid püüdsid luua puhtimmanentset kirjanduskriitikat. V. Sklovski Kunst kui võte. Kunsti eesmärk on raskendada/pikendada ja uuendada kunstiteose vastuvõttu, teha see vastuvõtt täielikumaks ja värskemaks; see on kummastumine. Kummastumine on ootamatu vaatenurk, visioon, kirjeldus ootamatust vaatepunktist. Kirjanduse ajalugu on vene formalistide arvates seega automatiseerumise ja deautomatiseerumise pidev vaheldumine. Tõnjanov: I toimub teatud võtte automatiseerumine, selle asemele ilmub uus võte, II mis seadistatakse, levib ja otsib endale kõige lihtsamaid rakendamisvõimalusi III ning laieneb paljudele nähtustele IV ja vananeb, tuleb uus. Kirjanduslik keskus ja perifeeria vahelduvad pidevalt. Realistlik suund vaheldub
annaabi.ee 
