jagatud auga". Meie ajal ja meie riigis, mil kompromissivalmidust nimetatakse kohanemiseks ja ideaalide hülgamist reaalpoliitikaks, näib Viirlaidi-sugune muidugi anakronismina. Sõnad isamaa ja rahvus on esiotsa lihtsalt vanamoelised, eurotuhinas muutuvad nad varem või hiljem nagunii tarbetuks. Saati siis rahvuslikud ideaalid ja nende kandja. Kuigi Viirlaid kuulub tõlgituimate eesti kirjanike hulka, on seda kummastavam, et ta ei ole paigutunud Eesti kirjanduspilti isegi mitte kauaaegse Eesti PEN-klubi esimehena. Arved Viirlaid 1922 Martin Säde Eüa07
Me oleme olnud veendunud, et demokraatiat neis riikides, nagu ka meie riigis, saaks hävitada vaid võõras võim. Sellepärast on oht, et me ei pane pahaks sarnaste arengute toetamist nende poolt, kes kõnelevad meiega sama keelt. Iseenda okupeerimine, see käib hiilivamalt kui siis, kui okupant on võõras. Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – see on iseenda okupeerimise algus. Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi vahel. Võit on kohustus teha tööd selleks, et kaotajad ei tunneks ennast teerulli (Metafoor) alla jäänuna. Aga kuidas seda teha, kui valimiste eel on kõvasti verbaalset rusikat (metafoor) vastase nina all hoitud? (retooriline küsimus)
uuekssaamise rõõmusõnumit ka kõigi teistega jagada. Luuletaja oleks nagu jõudnud millegi suure ja pöördelise mõistmiseni edasi saab minna, kui jätta maha vana, vale, iganenu, ning mitte kanda endaga leppimatuse taaka. Seda kohutavam on teada, et lõpp oli nii lähedal ja nii ülekohtune. Luuletus kannab aastanumbrit 1945 see on arreteerimise aasta, kõige kalli mahajätmise aasta, ränkade kannatuste alguse aasta. Kannatused algasid, tõsi küll, tunduvalt varem. Seda kummastavam on lugeda nii andeksandvat, lepitavat ja ülevat luuletust. Milline hingejõud... "...Ei ole mõttetult elatud aegu... Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu..." nii ütleb üks teine traagilise saatusega luuletaja A. Alliksaar. Tõeline looming elab üle oma looja. Ikka uuesti avastatakse seda enda jaoks, ikka uuesti tõuseb see tuhast nagu Heiti Talviku föönikski ja võidab surma. Kasutatud kirjandus: Grabbi, H. Tulgu uus taevas. Tln: Virgela, 1999. Muru, K. Vaateid kolmest aknast
annaabi.ee 
